Suhtlemisraskused, üksindus

KÜSIMUS:

Kardan võõraste inimestega tutvuma minna. Eriti raske on vastassoo esindajatega suhelda. Kui pean võõra inimesega rääkima minema, siis kindlasti kokutan ja punastan. Ma ei suuda olla vaimukas ega huvitav. Ütlen igasuguseid nõmedusi. Parema meelega olen üldse vait, et mitte piinlikku olukorda sattuda. Samas nii ma lasen käest mitmeid häid võimalusi inimestega tuttavaks saada. Mida teha, et ma poleks krampis?


VASTUS:

  • Kõigepealt ära unusta, et enamik inimesi tunneb ebakindlust esimest korda võõra inimesega rääkides. See pole midagi ebatavalist ega ebanormaalset.
  • Harjutamine teeb meistriks. Otsi olukordi, kus Sa saad ennast proovile panna. Omaette istumine ja põdemine ei muuda Sind osavamaks ega enesekindlamaks, küll aga teevad seda kogemused. Mida Sul kaotada ongi? Oletame äärmuslikku varianti, et Sa ütled midagi rumalat ja tutvusest ei tule midagi välja. Aga kui Sa vait oled, siis ei tule ju niikuinii?
  • Kui esialgu ei julge tuttavatega suhtlema hakata, siis hakka harjutama võõraste peal, keda Sa ehk elus esimest ja viimast korda näed. Näiteks küsides tänaval kella, kuskil ootejärjekorras või liftis olukorra kohta midagi märkides. Ühes ruumis lähestikku vaikimine pole rääkimisest sugugi kergem. Poeta märkus antud olukorra kohta - tõenäoliselt saad mõne samalaadse vastuse. See aitab suhtlemispinget väiksemaks võtta ja tasapisi hakkad end ka tuttavate keskel loomulikumalt tundma.
  • Katsu end vestluskaaslase asemele mõelda ning kujuta ette, kuidas talle läheneda. 
  • Kui vestlus ikka väga kiiva kisub, siis miks mitte oma vestluspartnerile öelda, et "minu jaoks on tegelikult raske võõrastega rääkida – kuidas sinuga lood on?". Enamasti on inimesed mõistvad ning abivalmid või siis võib Su vestluspartner end tegelikult samamoodi tunda. Tunnete "lagedale toomine" aitab samuti pinget vähendada.
  • Mõtle, missuguste inimestega Sulle meeldib suhelda. Kas Sa ootad, et nad vahetpidamata vaimukusi loobivad või pigem räägivad loomulikult? Tõenäoliselt meeldivad Sulle ka need huvitavad inimesed, kes on tagasihoidlikud. Miks peaksid siis ise kedagi teist mängima? Ole see, kes Sa oled.
  • Kui Sul on mõni sõber või hea tuttav, räägi temaga oma probleemist. Las ta räägib Sulle, millisena tema Sind näeb – kas see langeb kokku sellega, millisena Sa iseennast näed?
  • Mida rohkem Sa suhtlemist väldid, seda vähem on Sul võimalusi oma suhtlemisoskust harjutada. Ja vastupidi – kui suhtled rohkem, harjud ajapikku ja muutud loomulikumaks.
  • Ära noruta kodus. Ela aktiivset elu, mine kuskile trenni või huviringi. Sealt leiad kaaslasi, kellega saab ka suhtlemist harjutada. Mõttekaaslastega tutvumine läheb ehk lihtsamalt ja loomulikumalt kui võhivõõrastega.
  • Kui Sa tahad uusi sõpru ja tuttavaid leida, pead ise teistest inimestest huvituma. Keegi ei taha olla Sinu sõber, kui Sa tunned huvi ainult iseenda vastu. Pööra kaaslasele tähelepanu. Hooli ja huvitu temast. Näita talle välja, et teine huvitab Sind. Sa saad just niipalju vastu kui Sa annad. Ainult teise küsimustele vastamine on passiivne viis käituda – sellega Sa ei motiveeri oma suhtluspartnerit edasisele vestlusele.
  • Kui satud kellegagi kõrvuti istuma või lähestikku, siis ära vaiki, vaid küsi temalt midagi. Kui ta räägib edasi (ja inimestele meeldib rääkida), siis näita, et oled tema jutust huvitatud. Küsi küsimusi, mis ei lase lühidalt vastata (ei ja jah) ja anna oma hoiakuga mõista, et oled tähelepanelik kuulaja. Vaata inimesele silma, naerata, näita mõne lühikese fraasiga ("jah?", "tõsi", "seda poleks küll oodanud", "mhmhh"), et oled huvitatud jutuajamise jätkamisest.
  • Ütle teistele midagi meeldivat (kuid mitte punnitatud komplimente). Ütle siis, kui Sulle tõesti mingi asi meeldib. See muudab inimesed sõbralikumaks ja avatumaks.
  • Kui viibid seltskonnaga koos, siis räägi teemast, mis kõiki huvitab. Näiteks: mis tund on järgmine, kas koduülesanne oli raske, mis filmid kinos jooksevad. Võimalusel osuta millelegi, mis kogu seltskonda ühendab. Näiteks "tegelikult meie klass on palju normaalsem kui paralleel".
  • Väldi negatiivseid märkusi ja tagamõttega repliike. Igal pool on midagi head, mida esile tõsta. Näiteks vihmasel hommikul kooli jõudes võib öelda garderoobis midagi sellist, et "ohh, küll on hea siia teie juurde sooja saada". Sõnastuse võid muidugi endale sobivama valida.
  • Kui teised lähevad kuhugi, võid küsida, et "kas te kavatsete kuhugi minna?", sest võimalik, et Sind kutsutakse siis kaasa. Kui rühm inimesi omavahel suhtleb ja ei pane üksikut tähele, siis see võib olla täiesti loomulik. Nemad ju ei tunne, et neil midagi puudu oleks ja seega nad ei pane tähelegi, et keegi on üksi jäänud. Ei osata tulla Sulle oma seltsi pakkuma. Kui Sina ka rääkima ei lähe, jääbki suhtlus väheseks.
  • Ära jää norutama, leia ise väikseid võimalusi teistega rääkida. Pöördu inimeste poole väikeste palvetega, mida neil oleks lihtne täita.
  • Ole heasoovlik ja abivalmis. Tervita (sest see on esimene samm Sinu poolt) alati kui näed oma kaaslasi. Võimalik, et nad ei tervita alguses vastu või on üllatunud, kuid ära lase sel ennast segada. Kui Sa oled järjekindel, siis olukord muutub üsna pea. Kui keegi on nõutu või hädas, paku esimesena oma abi. Selles olukorras pole samuti raske vestluseni jõuda.
  • Võta initsiatiiv enda kätte, ära jää ootama teistepoolset pöördumist.
  • Kui Sa ringi kõnnid, siis mõtle sellele, milline on Su ilme ja hoiak - kas kössis ja mööda seinaääri või lahke ja avatud. Reageeri sõbraliku tähelepanuga igale pöördumisele.
  • Suhtlemisraskuste puhul võib abi otsida ka psühholoogilt, kaaluda teraapiavõimalust (näiteks kognitiiv-käitumisteraapia) ja suhtlemis- ja videotreeninguid (näiteks psühhodraama grupid).
 
  IITEE